Vaikus peab murduma. Aastal 2019 mõtlesin välja suures plaanis lahenduskäigu, millele hakkan otsima laiemat toetust. Sinu toetust. Poliitikute toetust. Inimeste poolehoidu. Need 9 punkti tunduvad nagu midagi, mida me oleks pidanud tegema juba ammu.

1. Me vajame kommunikatsiooniõpet kõikidesse üldhariduskoolidesse.

Me käime lisaks lasteaiale koolis 12 aastat ja kooliaasta kestab 36 nädalat. Me peame koos terapeutide, psühholoogide ja kommunikatsioonispetsialistidega looma vähemalt 420 tundi hõlmava vägivallavaba suhtluse õppeprogrammi, mis algab algkooli põhioskustest, lõpetades gümnaasiumi osas strateegilise kommunikatsiooni, meediamanipulatsioonide ja valeinfo äratundmise oskustega. Vägivallavaba suhtluse põhimõtete tutvustamisega alates juba lasteaedade juturingidest. Noorelt räägime veel teatud teemadest valehäbita. Vägivalla juurpõhjus on suutmatuses suhelda ja end vägivallavabalt arusaadavaks teha. Vägivalla mõistmine minu elus on otseses seoses selle „kontakt-tundide“ arvuga, kui palju olen selle üle pead murdnud. Ükski artikkel, koolitus või kampaaia ei aita luua sellist mõistmist, kui pidev tegelemine valdkonnaga.

2. Sellega seoses me vajame ka kommunikatsiooniõpetaja elukutset.

Vaadates Tallinna Ülikooli poole, kust tulevad meie uued õpetajad, ei ole pilt just kindlustunnet andev. Me vajame õpetajate õpetamiseks uut programmi, mis koolitaks 10a jooksul välja vähemalt 500 kommunikatsiooniõpetajat (see on umbkaudne koolide arv), et ükski koolilaps ei kannataks empaatiavõimetu õpetaja tõttu. Sama programmi raames saame soovi korral pakkuda ümberõpet ka tänastele pedagoogidele. Perekonnaõpetuse ja ühiskonnaõpetuse õppekavadest ei piisa enam ammu. Igakuiselt koolides noortega kohtudes saan kinnitust – koolis ei räägita vägivallast nii, nagu peaks rääkima.

3. Me vajame vägivallakurjategijate käitumispsühholoogia infosüsteemi.

See tähendab, et me peame hakkama kasutama vanglates viibivaid vägivallakurjategijaid info allikana, et mõista vägivaldse lapsepõlvekodu, hüljatuse ja puudulike peresuhete mõju hilisemale retsidiivsusele. Vägivallakuritegude menetlemisel vajame täiesti teistsugust ennetustaktikat. Tänane vanglasüsteem ei toimi efektiivse ümberõppekeskkonnana. Jõhkrate isikuvastaste kurjategijate puhul on tuvastatavad ühisjooned, mida täna ei vaadelda süsteemselt. Andmed puuduvad. Riskifaktorid lapsepõlves, isiksusehäiretes, sõltuvusprobleemides ei ole täha üheski keskses andmesüsteemis. Piltlikult. See viiks tapmisähvarduste, koduvägivalla, seksuaalse ahistamise juhtumid palju tõsisema tähelepanun alla kui nad on täna – sest mu hüpotees on, et uurides kurjategijate psühholoogiat, mis eeldab, et esimesed sammud vägivalla õigustamise teel (veel enne jõhkraid kuritegusid) astutakse juba varases nooruses. See oleks jõhker andmekorje ning analüüsi töö. Vanglates on 2500 inimest. Vabaduses usun, et on vägivallakurjategijaid 10x rohkem.

4. Me vajame riiklikku lapsevanemate kasvatusõppe programmi.

Paljud vanemad kasvatavad oma lapsi vägivalla, karistuste ja ähvarduste abil, alustades sellega oma vanemate eeskujul vanuses, kus nende lapse aju pole valmis mõistma isegi põhjus-tagajärg seoseid. Aga juba hakkab kogema valu, hirmu, vägivalda. Lisaks koolidesse viidavale suhtlusõpetusele vajame võimalust lapsevanematele õpetada vägivallavaba kasvatuse põhimõtteid. Lapsevanem olemine on meie elu kõige tähtsam töö, milleks imelikul kombel üheski riigis keegi inimesi ei õpeta, ega ette ei valmista. Armastava rumalusega katki tehtud lapsed kukuvad sageli kohe riskigruppidesse, kus neist saavad tulevased vägivalla edasikandjad. Oma partneritele. Oma lastele.

5. Me vajame toimivat teraapiaprogrammi vägivallakuritegude toimepanijatele.

Me peame looma olukorra, kus vägivaldsel kurjategijal saaks tekkida soov poole elu pealt kõik senised tõekspidamised ümber õppida ja muutuda. Me räägime aastakümnetega juurdunud komplekside ravimisest. Programm peaks pigem olema elukestev, sisaldama juhitud rühmatunde. Enda suurimad karistajad oleme me tegelikult ise. Ja kindlasti suurem karistus, kui ülbelt vangis olla, on endale tunnistada, milline monstrum sa oled. Ja kõige suurem kangelastegu on võtta jõud kokku ja muutuda. Lühemad vangistused ja pikemad kohustuslikud teraapiad. Sellega seoses peame defineerima ümber ka kriminaalhooldusamenike kohustused. Teraapiaprogrammi eest tasumise kohustus peab jääma kurjategijale.

6. Me vajame õigussüsteemi osapoolte koolitamist, hoopis teistel alustel.

Vajame meetodit, mis paneks kõigepealt tulevasi politseiametnikke mõistma vägivallakuritegude kõiki nüansse. Täna peame olema ausad PPA 5000 töötajast on paljud sellised, kes on mundrit kandvad vägivallapooldjajad ja õigustajad. Ja paljud sellised, kes näevad ohvris süüdlast. Ja paljud sellised, kes nimetavad vägivaldse tuntud inimese vastu tunnistamist „sopaloopimiseks“ …ja loomulikult on paljud uurijad ka väga tublid. Vajame Sisekaitseakadeemia õppekavade üle vaatamist ja ehk ka mõningaid uusi loenguid ja lektoreid vägivallakuritegude teemal. Jätkuvat koolitust vajaks ka kohtunikud.

7. Me vajame Lastekaitse meetodite ümber hindamist.

Olukord kus täna käib lastekaitse vägivaldsete kodude ustele koputamas ja uurimas, kas kõik on korras, ei tööta absoluutselt. Kontroll Lastekaitse töö üle peaks samuti tõhusamaks muutuma. Üha enam kuulen juhtumeid, kus lastekaitse teeb oma läbimõtlematu küsitlusega pigem teene vägivallatsejale kui kaitset vajavale lastele.

8. Vägivallaõigustuse nulltolerants.

Täna õigustab pool elanikkonnast, laste füüsilist karistamist, kuigi oleme selle ühiskondlikult seadusega keelanud. See on mõeldamatu olukord, kus koolides, politseis, lastekaitses, sotsiaalvaldkonnas töötavad inimesed, kes õigustavad füüsilist karistust – samas peaks need inimesed ehitama ühiskonda, kus füüsiline karistamine on keelatud. Soovime vastata normile, mida me ise ei täida.

9. Julgus rääkida ka valusatest asjadest.

Me peame hakkama rääkima nii enda kui teiste tehtavatest vigadest, vägivallategudest kui väärarusaamadest õigete nimedega ja avameeleselt. Me peame võitlema selle eest, et tõde pääseks alati päevavalgele. Me peame soodustama üksteise mõistmist. Üksteise aitamist. Üksteisele andestamist. Ja mis kõige tähtsam, avatust ja abivalmidust nõrgemate suhtes. See on sajandeid kestnud protsesside ümberpööramise naivistlik aga oluline püüd.

Aga just selle jaoks asutasin mittetulundusühingu JULGE RÄÄKIDA. Et kõik, kes tahavad kaasa aidata Eesti vägivallavabaks muutmisel, saaks oma õla alla panna. Kaasa mõelda. Aidata. Uskuda ohvreid. Heita valgust vägivallatsejate räpastele saladustele. Kui meid on palju rohkem, siis ei sunni meid enam keegi vaikima.

Üks on kindel. Me kõik peame julgema rääkida. Nii nagu me kunagi seda teinud pole. Rääkida ka nenest asjadest, millest me kunagi rääkinud ei ole. Ma loodan, et sa tuled mulle appi. Kui tahad aidata, kirjuta mulle

Sass Henno asutas Eesti vägivallavabaks muutmise nimel MTÜ Julge Rääkida