Täna käisin Õhtu saates, kus julgeb rääkida oma loo ühe jõhkra kuriteo ohver.
Kurjategija sai küll pisikese tingimisi noomituse…. vabandust, kriminaalkaristuse, aga
küsimus, milline karistus tegelikult sellisid inimesi muuta suudaks, on vastamata.
Kohtuotsus on avalik ja iga üks saab teha omad järeldused. Selle looga kokku puutudes
tundsin korduvalt, et osad kurjategijad, kes ei näita üles vähimatki kahetsust tehtu pärast
ega ole võimelised võtma oma tegude eest mingitki sisulist vastutust, vajaks keemilist
kastreerimist. Sest neil juhtudel on üks inimene saanud eluaegse psühhotrauma, kuid
teine lihtsalt ühe paberi, kirjaga “Kohtuotsus,” mis ta elu kuidagi ei mõjuta. Isegi varem
karistamata korruptantidele ja varastele teotlevad prokurörid reaalseid vangistusi. Aga
paragraaf 141 tundub karistusi vaadates nagu oleks see kiiruse ületamine.
Me peame nendest asjadest rääkima, sest vaikimine aitab ainult kurjategijaid.
